fbpx

Heade mõtete kodu

12/12/2020 — 30/01/2021

Koroonakriis sundis paljusid meist veetma nädalaid koduseinte vahel. Väike ja isoleeritud ruum muutus 24/7 reaalsuseks, omaette minimaailmaks. Suletus ängistas ning sellest pääses välja vaid arvutiekraani või oma fantaasia jõul. Sotsiaalmeedias ringlesid naljad puhkusereisist rõdule, gurmeetripist kööki või spaa-viikendist vannitoas. Tuttav piiratud ruum sai nii läbi tunnetatud, et selles olemine omandas mingi teise sügavuse. Nii nagu võib reisida oma peas, nii võib ka kodus diivanil vedeledes ette kujutada, et su korter on su kodulinn: elutoa laud on väljak, mille ümber askeldavad pereliikmed, väljakut palistavad erinevate hoonete fassaadid, mugavad ühendusteed viivad magalarajooni, restorani, spaasse…

Näituse „Heade mõtete kodu” keskmes on katse võrrelda privaatset interjööri ja avalikus kasutuses olevat linnaruumi aktiivsete skulpturaalsete maamärkide kaudu. Nagu monumentaalne teos annab mõtte ja loob meeleolu linnaväljakule, nii rütmistab elutoa atmosfääri diivanilaual paiknev vorm. Riiulitel ja kaminasimsil asetsevad skulpturaalsed objektid teretavad möödujaid ja teatavad, mis toimub nende taga riiuli sisemuses. Kui maali korral pole küsimust, kuhu see interjööris asetada, siis kolmemõõtmeline objekt annab ootamatult palju mängu- ja mõtlemisruumi…

Esimene koroonakevad on möödas ja unustatud, kuid pikk ja pime koroonatalv seisab arvatavasti ees. Saame jälle reisida oma peas, pikutada elutoa-peaväljakul ja jalutada esiku-pargis… Näitusel „Heade mõtete kodu” osalevad kunstnikud on võtnud aega, et mõelda oma isolatsioonikogemusele ning mõtestanud seda kodu- ja linnaruumi paralleelsusi otsides. 

Art Allmägi on näitusele toonud Putini portree, mis vaatab vastu raamaturiiulist ning kannab pealkirja „Tõe ja õiguse nimeline portree Anton Hansen Tammsaarest”. Töö räägib tõejärgsest ühiskonnast ning kriitikavabast usust kõigesse, mida meedia meie elutuppa paiskab. Kunstnik ise on oma töö tagamaid kirjeldanud järgmiselt: „Mul oli 2019. aastal Draakoni galeriis näitus “Tulge suudelge tulevase presidendi kätt”. Näitust maha võttes rääkis näituse valvur, et osad vene turistid olid käinud teda sõimamas, kuna näitus pidi solvama Putinit ja Venemaad. Mille peale valvur ütles alati pahandajatele, et see ei ole Putin, vaid kuulus Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare. Mille peale turistid vabandasid ja lahkusid. See on andnud mulle mõtlemisainest. Miks seda usuti?” Kuraatori jaoks tõmbab teos paralleele Tammsaare pargi ja koduse raamaturiiuli vahele. Kes aga kujundab meie vaimse ruumi näo? On need kirjanikud-intellektuaalid või hoopis võimuhullud riigitüüride juures?

Eike Eplik osaleb näitusel „Heade mõtete kodu” kahe mõtlusobjektiga – „Kolmapäevane lõuna I”ja „Kolmapäevane lõuna II”. Põgusalt peale vaadates seostub objekti vorm mõne looma või taime, kindlasti millegi orgaanilisega. Tegemist ongi maapirniga, mida võime leida supermarketite peenema köögivilja osakonnast. Koroonaajal lahvatas paljudes kokkamiskirg — restoranid-baarid olid ju suletud ning igapäevane makaron hakkas ajudele. Küpsetati ise leiba ja katsetati eksootiliste retseptide ja roogadega. Oli ka erakordselt palju aega mõtisklusteks, igavlemiseks. Suurest igavusest sai igavaid asju huvitavaks mõelda, mõnest lihtsalt kodusest asjast võis alata fantaasialõng, millele järgnedes jõuti välja hoopis ootamatusse paika… Epliku tööd võikski käsitleda kui mõtlusobjekti, mida vaadates oma meeled vabaks lasta ja järgneda sellele, mis pähe tuleb…

Edith Karlson on loonud seeria polüestervaigust pilvi, mis aknalauale asetades mõnusalt valgust murravad ning lasevad taeval teistmoodi tuppa paista. Pilveseeria (kuhu kuuluvate teoste nimi on tegelikult hoopis „Ilm”: „Ilm I”, „Ilm II”, „Ilm III”, „Ilm IV”, „Ilm V”, „Ilm VI”  ) on alguse saanud kunstniku soovist ruumiliselt taevast „maalida”. Katsetuse tulemus on põnev, pilved on nii tumedad kui ka päikesevalgusega kaetud, nii vihmaähvardavad kui ka klaarilt läbikumavad. Kunstnik tutvustab oma tööprotsessi nii: „Sombused pilved mulle väga meeldivad, aga kui neid tegin, siis sain aru, et sombusus on ilus. Aga veel ilusam on ta siis, kui kuskilt kas või hästi natuke väike lootusekiir tuleb — midagi sinist, kollast.” Pilveseeria on kunstniku katse reaalset, õues valitsevat kargust ja kergust oma tuppa lasta.

Anna Mari Liivrand kujutab tihti oma joonistustes maastikke, milles on midagi muinasjutulist või kaugetele aegadele (või aedadele) viitavat. Tegemist on fantaasiaruumidega, kus kohtuvad minevik ja mingid veel sõnastamata tulevikuvisioonid. Kunstnik ütleb oma joonistuste juurde järgmist: „Nende joonistuste puhul kujutasin ma ette varemeid või skelette, mis on erinevates lagunemise staadiumites. Varemetele viitavad ka ruumis „laiali pillutud” objektid. Samas on need „varemed” väga sätitud, hoolitsetud ja korralikud tõstatades küsimuse, et ehk ei ole lagunemine tingimata juhuslik ja kahetsusväärne.” Joonistustel „Kulgevad kaared I”, „Kulgevad kaared II”, „Kulgevad kaared III” kujutatud maailm valgub otsapidi galeriisse ning üks kujutatud objektikooslus „Ringkäik” on ka ruumis. Tegu on omalaadse pargiskulptuuriga, mis tõstetuna joonistuse pargist reaalsesse siseruumi omandab uued dimensioonid ja tajumise potentsiaali. Park on võimalus jalutada, selle käigus muutuvad teekonna vormid ja kujundid, aga trajektoor jääb ikka ringikujuliseks. 

Johannes Luik on oma teose „Jälgija” ning joonistuste „Interjöör tamme ja kiviga”, „Interjöör kahe kiviga” ning „Jälgijad I-III” jaoks inspiratsiooni saanud vestlustest vanade skulptoritega. Ka Johannes on skulptor ning ka temal on oma suhe kividega. Kunstniku jaoks on kivi sõber ja vaenlane, koduloom ja koostööpartner. „Kivi pani vastu”, „Kivist tuleb jagu saada”, „Kivi kodustamiseks peab palju vaeva nägema”, ütlevad vanad skulptorid. Sel näitusel on üks suur kivimürakas saanud ühe eluka peaks ning vaatab meile ruumis otsa. Kui satume ta lähedale, liigutab ta end veidi. Tänapäeva elukeskkond on sedavõrd rafineeritud, et päris haljast ja külma kivi linnakorterist juba niisama ei leia. Kivi satub meie igapäevaellu sisisevana saunakerisel või suveniirina kaminasimsil meenutamas kauget randa. „Jälgija” toob suure kivi sellesse ruumi hoopis teise eesmärgiga — teda tuleb vaadata, temast võib mõelda, tema funktsioon ongi olla ruumis kohal nagu kivi.

Tekst: Rael Artel

Osalevad kunstnikud Art Allmägi, Eike Eplik, Edith Karlson, Anna Mari Liivrand, Johannes Luik
Kuraator on Rael Artel
Valutööde teostaja on Bruno Kadak (Tormis Disain OÜ)
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Fotod näitusest: Madis Kats
Keeletoimetaja on Ann Viisileht; tõlke inglise keelde on teinud tõlkebüroo Re:finer
Toetavad Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Pühaste Pruulikoda, Punch Drinks
Kogo galerii asub Tartus Aparaaditehases Kastani 42 ning on avatud K–R kl 13–19, L 13–18

Rael Artel on EKA haridusega kunstiteadlane ja De Appeli haridusega kaasaegse kunsti kuraator, kes näitusi teinud alates 2000. aastast. Ta on pidanud oma projektiruumi (2004—2008), korraldanud üritusi Public Preparationi nime all (2007–2011, koos Airi Triisbergiga), vedanud kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT (2010—2014, koos Kaisa Eichega) ja juhtinud Tartu Kunstimuuseumi (2013—2017). Praegu on ta tegev Narva Muuseumi Kunstigalerii ja kunstitootmiskompleksi Naked Island juures.

Teosed
Teras, kivi, elektrimootor, 65 × 50 × 80 cm, 2020
2000 €
Grafiit, paber, 21 × 30 cm, 2020
75 €
Grafiit, paber, 21 × 30 cm, 2020
75 €
Grafiit, paber, 30 × 21 cm, 2020
150 €
polüestervaik, betoon, teras, 101 × 45 × 16 cm, 2019
1100 €
polüestervaik, betoon, teras, 142 × 50 × 19 cm, 2019
1100 €
polüestervaik, betoon, teras, 136 × 74 × 19 cm cm, 2019
1200 €
polüestervaik, betoon, teras, 93 × 27 × 16 cm, 2019
1000 €
Portselan, 7.5 × 12 × 12 cm, 2020
450 €
Pronks, portselan, silikoon, 7.5 × 50 × 26 cm, 2020
1300 €
Grafiit, värvipliiats, paber, raamitud, 62 × 44 cm, 2020
750 €
Grafiit, värvipliiats, paber, raamitud, 62 × 44 cm, 2020
750 €
Grafiit, värvipliiats, paber, raamitud, 62 × 44 cm, 2020
750 €
Pronks, orgaaniline materjal. Mõõtmed varieeruvad, cm, 2020
3200 €
Alumiinium, graniit. Tiraaž 1/5, 53 × 23 × 21 cm, 2020
2500 €
polüestervaik, betoon, teras, 154 x 50 x 19 cm, 2019
1100 €
polüestervaik, betoon, teras, 94 × 38 × 16 cm, 2019
1000 €