Idee kunsti surmast on sama surnud nagu kunst ise. Kätte on jõudnud see surmajärgne olek, mida ühelgi elusolendil pole võimalik kogeda. See on miski, millest ei saa rääkida, ent mille üle saab spekuleerida. Alexei Gordin on otsustanud vaikida – spekulatiivselt vaikida. Sõna “spekuleerima” tuleneb sõnast “peegel” (speculum). Nagu ütleb Gordin, tekitab teadlik vaikimine ebamugava puuduoleku, mis paneb vaikuse resoneeruma. Selline vaikimine ei ole aga rahustav, meditatiivne vaikus. Selline vaikimine võib seisneda hoopis täielikus dissonantsis. Gordin on varem teinud video, kus ta kõnnib mööda mahajäetud linna, kandes loosungit “Ostke mu töid!”. Samal viisil peab ta hüljatud Linnahallis inim- tühjale saalile kuuldamatut kõnet, konstrueerides sellele juurde nii sutiitrid kui publiku reaktsiooni.
Samamoodi toimib institutsionaalne kunst, mis konstrueerib vaatemängu kunsti olemasolust, alustades kunstniku- ja kunstiteosega ning lõpetades retseptsiooni- ja arhiiviga. Ilmselt leidub kuskil ka statistika, mis kinnitab meile, et elame väga kunstiteadlikus ühiskonnas.
Teksti autor: Tanel Rander
Näitusevaated: Diana Tamane
Press ja Publikatsioonid
Üksinda galeriis
Indrek Grigor. Sirp. 1/06/2018
