Leidjad ja loojad

Kaugelt paistab ruum, mille akent katab kiudude rägastik. See kummaline aine moodustab hargnenud loori, voolava niidistiku, mis sulandub abstraktseks pitsiks. Sisenedes võib näha mitut moodustist, mis laskuvad alla lae erinevatest osadest ja sarnanevad akent katva võrgustikuga. Nende sisemuses on ornamenditaolised kujundid või hoopis maaväline keel, mida pole seni dešifreeritud. Ruumi keskele on sirgunud vaibakatketest puu, mille all lebab kausiga naine, kelle sisikond on paljastatud. Tema kristalliseerunud süda ripub sissepääsu juures. Selle müstilise stseeni ümber toimuvad metamorfoosid, kus seintest ilmuvad taimelaadsed kogud muunduvad ihulisteks, inimkeha meenutavateks vormideks, enne kui naasevad taas taimsesse olekusse. See on maailm, mis avaneb Kogo galeriis, kus kohtuvad kolm kunstnikku, Anna Malicka, Noushin Redjaian ja Kadri Liis Rääk, et luua oma tuba, naiste ruum, mis on kootud kihilistest mälestustest, settinud tähendustest ja ainelistest jälgedest.

„Leidjad ja loojad“ toob kokku kunstnikud, kes kujundavad sensuaalselt ja intiimselt ümber maailma mateeriat, kasutades vahendeid, mida pakuvad loodus, kultuurilugu ja traditsioonid, kollektiivne mälu ja kogemuslikud teadmised, aga ka leidobjektid ning materjalid, mis ootavad uut elu. Nende sarnane lähenemine loomingule toob esile materiaalsuse füüsilise ja sümboolse potentsiaali, kväärides disaini ja moega seonduvaid ideid. Kunstnike töö keskmes on huvi liminaalsete seisundite vastu, kus teadvustamata impulsid ja sensoorsed kogemused sulanduvad omandatud teadmiste ja elukogemusega.

Anna Malicka, kes end vahel hellitavalt ööliblikaks kutsub, on loonud näituseruumi asustava voolava pitsi. Teosed, mida võib kirjeldada kiudgrafiti või vabapitsina, avalduvad kehastunud abstraktsete joonistuste ja teadvustamata kritseldustena, mis meenutavad aseemilist kirjutamist. Kokkukogutud niidijääkidest valmistatud teosed põimivad laste joonistustest, kalligraafiast, linnakeskkonna pragude sosinast ja metallpiirete ornamentidelt laenatud motiividest leitud kujutisi, mida hägustavad fragmendid kunstniku päevikust. Sarnanedes argise pitsitehnika ja linnapindadele jäetud jälgedega, navigeerib Anna Malicka praktika lärmakas eneserefleksioonis, kus teadvustamatusel, oma alter ego’l ehk kaootilisel minal ja õmblusmasinal lastakse justkui nõidusega tegeleda. Tema teosed meenutavad rahutut pulseerimist või tormi järelkaja, ent samal ajal leidub neis vaikseid kohti, kus loomingust saab ühtaegu nii põgenemise kui ka hoolimise väljendus.

Teadvustamata mõttevoolust ilmub nähtavale Noushin Redjaiani loodud maastik. See on kokku pandud vaibakatketest, mis pärinevad Iraanist, Afganistanist, indomodernsest kultuuriruumist, Nepaali Himaalajast ja Türgist ning on seotud mälestustega ja kaitstud kristallidega. Ta on galeriisse istutanud Elupuu, mis koondab lääne kultuuri, kabala ja teiste sümboolsete traditsioonide mütoloogiaid. Puu ise vaikib. Selle asemel on puu all naine, kes kehastab mneme’t (tajutud mälu), vahendab hoolivate tegudega puu lugusid ja pakub talle vett. Redjaian uurib soma, mneme ja memoria põimitust ning jälgib seoseid keha, teadvuse ja kogemuse talletamise vahel. Tema töödes esinevad käed kui hoolivuse ja meisterlikkuse motiiv, mis annavad edasi vaipade kihilist kultuurilugu. Mineraale kujutatakse kaitsva ainena ja neid koheldakse kui ürgseid kirjutisi, mis kristalliseerudes mälestustele kuju annavad.

Kolmanda kihistuse on loonud Kadri Liis Rääk, kes uurib inimese ja looduse seotust muutlikes oludes. Hankides ja moondades looduslikke ja sünteetilisi materjale ning ühendades iidseid käsitöötehnikaid tänapäevaste võtetega, loob ta teoseid, mis seisavad vastu kindlakujulistele identiteetidele. Tema skulptuurid on kord lihajad ja inimkujulised, siis võtavad need taimseid struktuure ning muid vorme, mis loovad nii visuaalset kui ka taktiilset intensiivsust. Biomorfsed, sensuaalsed ja kohati häirivad teosed meenutavad lähivaateid loodusest, samas kui nende antropomorfsed omadused destabiliseerivad taju ning hägustavad nähtava ja tuntava piire. Need teosed loovad liminaalseid ruume, kus kehaline kogemus, mõtisklused ja kohtumised nii muu maailma kui ka Eesti maastikega tõlgitakse skulptuuride ja joonistuste keelde. Teosed jäävad kestvasse kujunemisseisundisse, hõljuvad tuttava ja võõra vahel ning kaasavad kujutlusvõime, aistingute ja puudutuste kaudu.

Näitusel ühinevad kunstnike praktikad lapitööna mõjuvaks maastikuks, kus segunevad mütoloogilised stseenid ja sümboolsed žestid, igapäevamüra, naiseks olemise otsingud ning inimese ja looduse vahelised suhted. Tikandid, meisterdused, muinasjutulised kujutluspildid, haavatavad kehad ja loodusvormid, mida on ajalooliselt peetud naiselikuks ehk vähem oluliseks, sulanduvad võimestatud väljaks. Päritud teadmisi, tähelepanuta jäetud traditsioone ja mitmekesist mateeriat kokku kogudes loovad kunstnikud kehalise ja transformatiivse elavuse. Nende loodud ruum ei allu tavapärasele aja, funktsiooni ja korra hierarhiale, vaid avab olemise viisi, kus on seotust ja avarust, mida ei juhi haihtumine, vaid muundumine.

BIOGRAAFIAD

Anna Malicka (snd 1995, Riia, Läti) on Riias elav kunstnik, kelle praktika keskmes on käsitöö, kes loob taktiilseid ja kujuteldavaid ruume, mis uurivad kritseldatud tekstide, tikandite ja polsterdatud pindade abil taltsutamatut ja teadvustamatut ehk kaootilist mina. Malicka on omandanud Läti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi audiovisuaalse meedia osakonnas „Motion.Image.Sound“ (2020) ja magistrikraadi interdistsiplinaarses osakonnas „POST“ (2023). Tema hiljutiste projektide hulka kuuluvad isikunäitused „Paper reCollection“ galeriis 427 Riias ja „Dowry Chest (((pure lady)))“ Riia kaasaegse kunsti keskuses kim? (2025). Malicka nomineeriti 2025. aastal Läti kunsti aastaauhinnale ning ta on pälvinud noortele Läti kunstnikele mõeldud Linstow kunstiauhinna (2024) ning Acme ja Saint Martini kunsti- ja disainikolledži väljaantava Helen Scott Lidgetti nimelise preemia. Ta kuulub kunstikollektiividesse PR0_Bi$TR0 ja Latvānija.

Noushin Redjaian (snd 1988, Graz, Austria) on Viinis elav kunstnik, kelle mitmekülgne looming ühendab materjale ja kontekste tema kultuurikeskkonnast ja loodusest. Redjaian õppis Viini Tarbekunstiülikoolis graafikat ja trükikunsti (2015–2016), transmeediakunsti (2012–2015) ja moekunsti (2010–2017). Lisaks on ta õppinud vaipade ja tekstiilide restaureerimist. Tema hiljutiste projektide hulka kuuluvad isikunäitused „Tree of Life“ Ernst Hilgeri galeriis (2026), „where love goes“ Kandli galeriis ja „Cherish“ kunstiruumis Ve.Sch Kunstverein (2025) ja grupinäitus „Weaving the Present“ kunstiruumis Neue Kunstverein Wien Viinis (2026). Redjaian pälvis aastatel 2023–2024 kunstimessil Parallel Vienna Austria riikliku kunstikogu Bildrechti väljaantava noore kunstniku preemia ning VCC × viennacontemporary kunstikogujate auhinna (2024). Noushin Redjaiani esindab Ernst Hilgeri galerii.

Kadri Liis Rääk (snd 1990, Tallinn, Eesti) on Tallinnas elav kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia nooremteadur, kelle looming uurib puudutust ja taktiilsust kui kehalise ruumi ja kehastunud taju kogemise viise. Rääk on omandanud Eesti Kunstiakadeemias filmistsenograafia bakalaureusekraadi (2014), kaasaegse kunsti magistrikraadi (2019) ning Genti kunstikoolis KASK & Conservatorium autonoomse disaini magistrikraadi (2018). Tema töi on näidatud rahvusvaheliselt, sealhulgas Sequences XI biennaalil Reykjavíkis ja isikunäitusel Now: Gallerys Limas. Alates 2022. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorantuuris.

Šelda Puķīte (snd 1986, Riia, Läti) on Lätist pärit kuraator, autor ja uurija, kes elab ja töötab Eestis. Ta on omandanud magistri- ja bakalaureusekraadi Läti Kunstiakadeemia kunstiajaloo ja -teooria osakonnas. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ja väljapanekuid kunstimessidel, avaldanud kunstialbumeid, koostanud katalooge kaasaegse kunsti festivalidele Survival Kit ja Riia Fotograafia Biennaal ning kirjutanud esseid Baltimaade kultuuriväljaannetele. Tema viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad Maria Kapajeva isikunäitus „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ Kogo galeriis Tartus (2025), näitus „Hõbetüdrukud. Baltimaade fotograafia retušeeritud ajalugu“ (2025) koostöös Agnė Narušytė ja Indrek Grigoriga Leedu Rahvusgaleriis Vilniuses ning „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ (2024) kaasaegse kunsti keskuses Kim? Riias. Alates 2020. aastast töötab ta Kogo galeriis rahvusvaheliste projektide juhina ja näituseprogrammi kuraatorina.

TIIM

Kunstnikud: Anna Malicka, Noushin Redjaian, Kadri Liis Rääk
Kuraator: Šelda Puķīte
Tekstid: Šelda Puķīte
Graafiline disain: Aleksandra Samuļenkova
Projekti koordineerimine ja produktsioon: Greete Altrof, Liina Raus
Müük: Sandra Veinla
Installatsioon: Siim Asmer
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Else Lagerspetz
Fotod: Nele Tammeaid (avamine), Marje Eelma (dokumentatsioon)
Tõlge ja toimetus: Refiner Translations, Karin Kahre

TOETAJAD

Näituse valmimist rahastasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn. Anna Malicka osalemist toetasid Läti Kultuurkapital ning Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogramm.
Avamisel pakub jooke Pühaste Pruulikoda.