Sissejuhatus
Vastukaaluks ebarealistlikele iluideaalidele on vahepeal hea mõnes bussipeatuses istuda ja end ümbritsevaid inimesi jälgida. Keegi läheb tööle, keegi tuleb töölt, Kellelgi on seljakoti lukk pärani lahti, keegi lõhnab pannkoogi järele ja keegi jõllitab hoopis sind. Kõik on nii inimlikult huvitavad, aga mitte ühtegi täielikult perfektset inimest.
Punased huuled ja “iluvead” on osa suuremast (auto)portreest, mis näo ja nimeta panevad asju teistmoodi vaatama ja hindama. Selline toorus, julgus ja võimalus kedagi teist nähtamatuna nii lähedalt uurida, toob korraks maa peale tagasi, nagu väike reality check.