Ajal, mil kõik muu tundub olulisem

Püsiva ebastabiilsuse ajal, mil sõjad kestavad ja poliitikailmas korda nõudvate loosungite varjus luurab iha ülima võimu järele, võib oma sisemise lapse otsimine tunduda mõttetu ja koguni vastutustundetu. Anarhism, kaos, eskapism – kõik need sõnad kajavad täiskasvanute palavikulistes meeltes otsekui häirekellad, kui nad püüavad oma habrast elu järje peal hoida, samal ajal kui ülejäänud maailm on leekides. Lugematud argitoimetused hoiavad tootlikkusnäitajaid nõutud tasemel, tekitavad kontrollitunde ja jätavad mulje, et tähtsad asjad saavad aetud ja kohusetundliku inimese eksistentsi eesmärk täidetud. Ometi võib Ameerika kirjaniku Ursula Le Guini sõnu kasutades öelda, et inimesed, kes eitavad draakonite olemasolu, langevad sageli just draakonite roaks. Kunstnik Eike Eplik näeb ses kurikavalas toimetulekumehhanismis lõksu ja üheotsapiletit läbipõlemisse. Ta ei alistu, vaid annab voli loomingulisele kaosele. Oma uue näitusega loob kunstnik ruumi intuitiivseks, isegi kehaliselt kogetavaks eneseavastamiseks.

Epliku soolonäitus on mänguplats kurnatud täiskasvanutele, kes on unustanud võluvõime ja vabaduse, mida lapselik avatus ja uudishimu võivad pakkuda. Taasavastades läbi mängu oma loomulikku ja nooruslikku mina, seab ta kahtluse alla ratsionaalse maailma piirangud ja fantaasiapuuduse. Emaks saanuna, jälgides oma lapse isepäist maailmaavastamist, on kunstnikus ärganud tung leida endas samasugust kompromissitut südikust, et taasluua hooliv side oma sisemise lapsega. Omal moel on see projekt tagasipöördumine Epliku lapsepõlvemaailma, maakohta Rapla lähistel. See oli paik maailmade loomiseks ja avastamiseks, kus ruumi ega keha ei kammitsenud reeglite seatud piirangud. Kapp võis muutuda ööklubiks ja väliruum kui keha pikendus sulada ühte muda või metsaga.

Laenates saksa filosoofilt Hans Georg Gadamerilt mõtte kunstist kui mängust, võib öelda, et Eplik protesteerib kontrolli vastu, aga mitte õhutades hävingut, vaid pühendudes pealtnäha eesmärgitule tegevusele. Ta sukeldub sellesse mängulisse maailmade loomise protsessi, kasutades kihtide tehnikat. Lugu loo peale, maailm maailma peale, materjalid teiste materjalide peale, kujutised ja vormid, jättes vaataja ülesandeks need kihid maha koorida, et jõuda üdini. Ruum muutub selles protsessis mitmekesiseks ühendorganismiks, täis lapsepõlvemälestusi, fantaasiaid ja unistusi, aga ka bioloogilist mitmekesisust ja liikidevahelist põimumist.

See aiasarnane paik on täis erinevaid orgaanilise moega vorme: siin on maalähedased saviskulptuurid, mis sarnanevad termiidipesade ja kilpkonnakilpidega, puhmastes rohumaad, kivide, mulla ja taimedega kaetud liigutatavad alused ning läikivad väljalõigatud siluetid peegeldamas lapsemeelseid muinasjutte, mis on saanud ainest Epliku omamütoloogiatest ja tema poega ümbritsevast keskkonnast. Teosed on omavahel seotud, kuid igaüks neist moodustab siiski ainulaadse ökosüsteemi. See on intuitiivne ruum, kus aednik jälgib eluvorme ja nende liikumist, vormimata neid oma vajaduste ja soovide järgi. Kõik seguneb ja muundub ega võta kunagi üht selgelt äratuntavat kuju.

Gadamer rõhutab, et kunstiteos on dünaamiline, kommunikatiivne ja kogukondlik sündmus, mis saavutab terviklikkuse koos osalejatega. Epliku näitus on kutsuv ruum, mis julgustab külastajaid lõdvendama kontrolliköidikuid, tajuma võimaluste avarust ning äratama endas rõõmu- ja armastusetunde, mida elul pakkuda on.

Näitus kuulub meie selle aasta programmi „Leidjad ja loojad“.

Eike Eplik (snd 1982) on Tartus elav eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta loob tundlikke ja fantaasiarikkaid, isikupärasest mütoloogiast tulvil teoseid erinevate visuaalsete väljendusvahendite ja materjalidega nagu savi, kips, metall, puit ja leidobjektid. Eplik on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas ja bakalaureusekraadi Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonnas. Tema hiljutiste näituste hulka kuuluvad „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ Riias kaasaegse kunsti keskuses Kim? (2024); „Sügaval soos – eoste teke“ EKKMis Tallinnas (2024) ja „Tundemaastikud“ Arka galeriis Vilniuses (2023). 2025. aasta mais esitles Kogo galerii Eike Epliku töid New Yorgis kaasaegse kunsti messil Esther II ning 2021. aastal kunstimessil Liste Art Fair Basel. Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning mitmeid stipendiume, aastatel 2021–2023 oli ta üks riikliku kunstnikupalga saajaid. Eplik on Kogo galerii esindatav kunstnik.

Šelda Puķīte (snd 1986) on Lätist pärit kuraator, autor ja uurija, kes elab ja töötab Eestis. Ta on omandanud magistri- ja bakalaureusekraadi Läti Kunstiakadeemia kunstiajaloo ja -teooria osakonnas. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ja väljapanekuid kunstimessidel nagu Liste Art Fair Basel, viennacontemporary ja Art Brussels, avaldanud kunstialbumeid, koostanud katalooge kaasaegse kunsti festivalidele Survival Kit ja Riia Fotograafia Biennaal ning kirjutanud esseid Balti kultuuriväljaannetele. Tema viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad Eike Epliku isikunäitus „Ajal, mil kõik muu tundub olulisem“ (2025) Kogo galeriis Tartus, näitus „Hõbetüdrukud. Baltimaade fotograafia retušeeritud ajalugu“ (2025) koostöös Agnė Narušytė ja Indrek Grigoriga Leedu Rahvusgaleriis Vilniuses ning „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ (2024) kaasaegse kunsti keskuses Kim? Riias. Alates 2020. aastast töötab ta Kogo galeriis rahvusvaheliste projektide juhina ja näituseprogrammi kuraatorina.

TIIM

Kunstnik: Eike Eplik
Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Stella Mõttus
Installatsioon: Siim Asmer
Fotod: Marju Eelma (näitusevaated), Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Šelda Puķīte
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

TOETAJAD

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn