Femme forte

Näitusel „Femme forte“ pöördub seni peamiselt musta pigmendiga maalinud Sabīne Vernere erksate värvide juurde ja ammutab inspiratsiooni päikesest. 

Tõusu ja loojangu värvid sünnivad lühikeste ja pikkade valguslainete ning atmosfääri vastasmõjus. Vernere uutes töödes saab see optiline nähtus naiste häälte ja lugude metafooriks. Õhtul päikese horisondile langedes siseneb valgus atmosfääri madala nurga all ja peab läbima pikema tee, mistõttu kaob loojangul sinine valgus, alles jääb vähem hajuv punane. Heleda sinise tooniga tähistab kunstnik näitusel õrnemaid naiseliku kohalolu vorme. Küllastunud ehavalguse värvigamma sümboliseerib hääli, mis vastupanu kaudu tugevnevad ja takistustest läbi tungivad.
See valguse ja nähtamatute jõudude ühinemine omandab ilmutusliku mõõtme ka virmalistes, kus päikesetuul kohtub Maa magnetväljaga ja loob atmosfääris kireva värvimängu. Roheliste, roosade ja lillade toonide kihistumine meenutab seda, kuidas üksikud lood ühiseks spektriks põimuvad. Kosmose ja õhu piiril tekkivad virmalised sarnanevad Vernere spiraalidele, mis kujutavad vahepealset ümbersünni ruumi ja üleminekut.

Selle helendava paletiga kutsub Vernere meid ette kujutama jõustavaid lugusid naiste eneseteostusest, mida leidub Baltimaade lähiajaloos vähe. Kahtlemata on olnud naisi, kes elasid kohustuste ja piirangute kiuste edukat loomingulist ja töist elu, ent seda tehti sageli isikliku heaolu arvelt. Paljud eelmise sajandi naiseeskujud olid elu lõpus üksikud ja elasid vaesuses, sattusid poliitiliste repressioonide ohvriks või pidid alla vanduma karmile haigusele. Vernere naisfiguurid uutel tušimaalidel kehastavad aga vastupidist: nad pakatavad energiast, mis on justkui talletunud liigeste ja kudede põimingusse ja ootab üksnes avaldumist. Samuti leidub juba liikumises vilkaid figuure, mis pürgivad üha edasi ja kõrgemale, ent ka äärmiselt nõtkeid ja õrnu punguvaid kämblaid, mis alles kompavad ebakindlalt pinnast. 

Miks hakkas Vernere otsima just naiseeskujusid? Doktoriõpingute ajal uuris Vernere kõige tuntumaid femme fatale tegelaskujusid – sireene, Medusat ja Pandorat. Neil Vana-Kreeka kangelannadel oli küll seksuaalsus ja võim, kuid see tõi kaasa ka kättemaksu, karistuse ja valu. Kunstniku tähelepanu koondus ebaõiglasele kannatusele, mida need tegelased pidid võrgutusliku veetluse tõttu taluma, samuti sellele, kuidas meeste kirja pandud mütoloogilistes lugudes on naisi sajandite vältel ekslikult süüdlastena tõlgendatud. Eriti huvitas Verneret, et neis Euroopa kultuuriloo tüvitekstides avaldub sissejuurdunud hirm naise seksuaalsuse ees. Ta proovis mõista, miks seda ka tänapäeval alla surutakse ja vääralt kujutatakse ning ohvreid nende kannatustes süüdistatakse. Põhimõtteliselt aitasid need arhetüüpsed tegelased välja selgitada, kuidas avaldub naise seksuaalsusega seotud ärevus tänapäeva Ida-Euroopa postsovetlikus ühiskonnas.

Akadeemilise uurimistöö kõrval võtsid need ideed samal ajal kuju ka Vernere kunstis. Oma tindi ja munatempera maalides vabastas ta naise keha piirangutest ning lasi veetlusel ja jõul abstraktsiooni kaudu esile kerkida. Vernere teosed lagundasid koost ja muundasid visuaalselt naise kehaosi. Kuigi kujutised on sageli loodud dramaatilise musta pigmendiga valgel paberil, jääb kehavorm ise voolavaks, mänguliseks ja õrnaks, tuues välja naistes peituva uudishimu ja elujõu. Nii Vernere varasem looming kui ka uued lootusrikkad teosed vormivad meie arusaama vabadest naistest, kes liiguvad sihikindlalt edasi, et kujundada elu, mis on täis loovust ja ilu.

Vernere on need erksad pildid maalinud tõsiduse ja kindla teadmisega. Kunstnik kasutab sel näitusel traditsioonilisi tehnikaid ja materjale, nagu munatempera, tušš, tammepuit, pronks, õlivärv ja marmor, andes neile uue hingamise. Aastakümneteks kunsti äärealadele nihkunud figuratiivne ja värviküllane maal on taasleidmas oma kohta teiste kaasaegsete kunstivormide seas. Kartmata sel väljal jääda illustratiivseks või naiivseks, sekkub Vernere näitusega „Femme forte“ seega ühiskondlike protsesside kõrval ka kunstimaailma muutustesse, sest nagu vihjavad galerii ruumis leiduvad elemendid ja stsenograafia, saab näitusel mitut perspektiivi ühe hoo ja hoovaga nihutada.

Tekst: Maria Helen Känd

LOE

Loe ka Sabīne Vernere 2025. aastal Läti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd „Female Monsters“.

BIOGRAAFIAD

Sabīne Vernere (snd 1990 Kuldīgas) on Riias elav läti kunstnik. Ta on tuntud väljendusrikaste tušimaalide poolest, mis kujutavad antropomorfseid, soovoolavaid olendeid. Kunstniku töödes on tunda ilu, sensuaalsuse ja tunderikkuse jõulist kohalolu, ent siin leidub ka korratust ja vägivalda, mis on kooskõlas inimeste ja looduse vaheliste keerukate suhetega.
Vernere töötab Läti Kunstiakadeemias eksperimentaalse näituseruumi PILOT juhina. Tal on doktorikraad Läti Kunstiakadeemia visuaalkunsti ja disaini osakonnast (2025) ning magistri- ja bakalaureusekraad sealsest maaliosakonnast (2018, 2016), ta on täiendanud end Zagrebi Kunstiakadeemias ja Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias.
Tema hiljutiste isikunäituste seas on „BESTIARIES“ Leedu Kunstnike Liidu galeriis Vilniuses (2025), „FEMALE MONSTERS“ ASNI galeriis Riias (2025), „Dealing Temptations. Sirēnas“ MABOCA galeriis Madonas Lätis (2024), „ANGLES MORTS“ Kunstnike Liidu galeriis Riias (2023), „Medusa, Sirens and the Isle of Lotus-Eaters“ Kuldīga kunstiresidentuuris (2022).
Vernere on hiljuti osalenud rühmanäitustel „To Collapse or to Collaborate“ New Garden galeriis Pariisis (2024), „In the Name of Desire“ (2024) ja „Don’t Cry! Feminist Perspectives in Latvian Art: 1965–2023“ (2023) Läti Riiklikus Kunstimuuseumis Riias ja „Triquetra“ Kogo galeriis Tartus (2023).
Kogo galerii on esitlenud Sabīne Vernere töid rahvusvahelistel kaasaegse kunsti messidel ArtVilnius’25 ja viennacontemporary 2024, messil ArtVilnius’25 pälvis ta parima noore kunstniku preemia.
Kunstniku töid leidub Läti Riikliku Kunstimuuseumi, VV Foundationi, Zuzānsi, Signet Banki, SEB kogudes ning erakogudes Eestis, Lätis ja mujal Euroopas.
Sabīne Vernere on Kogo galerii esindatav kunstnik.

Maria Helen Känd on kuraator ja kriitik, kes tegeleb ühiskondlik-psühholoogiliste teemadega ja kutsub mõtisklema ühiskondlike struktuuride kokkuleppelisuse ning identiteedi keerukuse üle. Viimastes projektides on ta võtnud kasutusele intuitiivsema kureerimisviisi, luues poeetilisi kooslusi kunstnike teostest, mida seovad vormilised sarnasused ning mütoloogiliste ja arhetüüpsete motiivide käsitlus.
Ta töötab praegu projektijuhina Tallinna Kunstihoones ning on varem olnud kuraator ja projektijuht Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM). 2021. aastal pälvis Känd Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu kunstikriitika stipendiumi. Tema viimaste näituseprojektide hulka kuuluvad „Päästik“ (2024, kaaskuraator Evelyn Raudsepp), „Medusa naer“ (2023, EKKM) ja „ars viva – tajuvälja agendid“ (2022, Kai kunstikeskus). Känd on õppinud filmi-, teatri- ja meediateadust (Viini Ülikool), kultuuriteooriat ja võrdlevat kirjandusteadust (Tallinna Ülikool) ning õpib praegu Eesti Kunstiakadeemias kuraatori magistriõppes.

TIIM

Kunstnik: Sabīne Vernere
Kuraator: Maria Helen Känd
Produktsioon: Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Else Lagerspetz
Installatsioon: Siim Asmer, Johannes Säre
Fotod: Marje Eelma (vaated), Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Maria Helen Känd
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

​​

TOETAJAD

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapital ja Tartu linn